MINU TEEKOND
MINU LUGU
Kui keegi oleks mulle põhikoolis öelnud, et minust saab ühel päeval treener
ja et liikumine on nii suur osa minu elust, ei oleks ma teda ilmselt uskunud.
Embedded Files
01
────────────
KUI LIIKUMINE TUNDUS NAGU KOHUSTUS
Ma ei olnud noorena üks neist, kes läks pärast kooli trenni, ning kehalise kasvatuse tunde ma ei nautinud. Cooperi testid, trepijooksud, teatejooksud, rahvastepall jne ei olnud minu jaoks meeldivad viisid liikumiseks, vaid kohustused, millest püüdsin kõrvale hiilida. Tundides tundsin sageli, et mind hinnatakse selle järgi, kui hästi või halvasti ma antud ülesandega hakkama saan. Kui ei tulnud hästi välja, tekitas see minus ebakindlust. Sellises keskkonnas arvasin kaua, et mulle lihtsalt ei meeldi liikuda ega trenni teha.
Mingil hetkel otsustasin, et pean kaalust alla võtma. Arvasin, et selleks tuleb süüa nii vähe kui võimalik ja käia jooksmas, kuigi jooksmine mulle sellel hetkel tegelikult ei meeldinud. Nii sundisin ennast jälle liikuma, seekord mitte sellepärast, et õpetaja käskis, vaid sellepärast, et tundsin, et pean oma keha muutma.
Kaal langes ning sain oma muutunud välimuse kohta palju komplimente. Muidugi tundus see tol ajal hea ja kinnitas mulle, et teen justkui õiget asja. Märkamatult kujunes minus juba põhikoolis uskumus, et mida väiksem keha, seda ilusam, tublim ja väärtuslikum ma olen. Kui kaal hiljem uuesti tõusis ja inimesed ka seda kommenteerisid, muutus mu suhe oma keha ja toiduga veel keerulisemaks. Olen elu jooksul olnud väga erinevas kehakaalus ning tean omast kogemusest, kui lihtne on siduda oma väärtust kaalunumbriga.
Sellises keskkonnas ei
osanud ma liikumist nautida.
02
────────────
OMA LIIKUMISVIISI LEIDMINE
Põhikooli lõpus sattusin kehalise kasvatuse tunnis esimest korda jõusaali. Seni olin liikumist ja trenni tegemist seostanud peamiselt kohustuse, kaalulangetamise ja oma keha muutmisega. Jõusaalis oli tunne hoopis teistsugune. Erinevalt kehalise kasvatuse tunnist ei olnud saalis ühist finišijoont ega tunnet, et pean kellegagi võistlema. Nii sain rahulikult proovida, õppida ja avastada, milleks mu keha võimeline on. Esimest korda mõistsin, et mulle võib trenni tegemine päriselt meeldida, ma ei olnud siiani lihtsalt leidnud enda jaoks õiget viisi.
Põhikoolist gümnaasiumini hakkasin saalis regulaarselt käima ning mida rohkem treenisin, seda suuremaks muutus ka huvi jõutreeningu vastu. Kuna ma ei teadnud alguses eriti palju hakkasin iseseisvalt uurima. Ma googeldasin, vaatasin videoid, lugesin, küsisin tuttavatelt nõu ja proovisin kõike enda peal läbi. Jõusaal ei olnud koht kuhu pidin minema, vaid koht kuhu ma ise tahtsin minna, sest see oli huvitav ja sain toimetada enda tempos. Mingil hetkel ei huvitanud mind enam ainult see, milliseid harjutusi teha või milleks ise võimeline olen. Tahtsin järjest sügavamalt mõista, miks jõutreening toimib ja kuidas täpselt see inimese kehale mõjub. Nii sai mulle gümnaasiumi lõpuks selgeks, et tahan seda valdkonda põhjalikumalt õppida ja tulevikus treenerina töötada.
Liikumiseks ei ole ühte
õiget viisi. Kõige olulisem on,
et sa seda päriselt naudid.
03
────────────
HUVIST SAI MINU ERIALA
Selle sooviga kolisin Tartusse ja asusin Tartu Ülikoolis õppima "Kehaline kasvatuse ja Sport" erialal. Õppisin anatoomiat, füsioloogiat, biomehaanikat, spordibiokeemiat, spordipsühholoogiat ning palju muud, mis aitas mul inimese keha, liikumist ja tervist mõista. Sain aru, et hea treener ei pea teadma ainult millist harjutust teha, vaid ka seda miks seda teha ning kuidas arvestada inimese omapäradega.
Ülikooli praktika kaudu jõudsin oma esimese treeneritööni ning nägin oma enda silmadega, et treeningu mõju ulatub jõusaalist palju kaugemale. Muidugi oli hea meel märgata, kuidas kliendid muutusid tugevamaks, õppisid harjutusi paremini sooritama ja tundsid ennast jõusaalis järjest kindlamalt. Veel sügavamalt puudutas mind aga see, mida nad rääkisid väljaspool trenni toimunust. Kes rääkis mulle, et tundis ennast enesekindlamalt, kellel oli rohkem energiat ja kes jaksas taas oma lastega mängida. Selline tagasiside kinnitas mulle, et tahan seda tööd teha mitte ainult selleks, et inimene muutuks jõusaalis tugevamaks, vaid ka selleks, et ta tunneks ennast paremini igapäevaelus.
Treeningu mõju ulatub
treeningsaalist palju kaugemale.
See võib muuta seda, kuidas sa ennast tunned ja oma igapäevaelu elad.
04
────────────
KUI FITNESSIST SAI PEAAEGU KOGU MU ELU
Ülikooliõpingute ja treeneritöö kõrval avastasin bikiinifitnessi. 2023. aastal tegin enda esimese võistlushooaja ning pärast ülikooli lõpetamist ka teise. Mõlemad hooajad nõudsid minult palju järjepidevust, enesedistsipliini ja pühendumust. Õppisin enda kohta palju, ning sain teadmisi ja kogemusi, mis aitasid mul areneda nii sportlase kui ka treenerina. Bikiinifitnessi võistlusspordi detailidesse ma siin pikemalt ei lasku, sest minu loo juures on olulisem see, kuidas need aastad kujundasid minu suhet treeningu ja iseendaga.
Mingil hetkel ei olnud fitness enam lihtsalt osa minu elust, sellest oli märkamatult saanud kogu mu elu. Õppisin ülikoolis sporti, töötasin treenerina ning valmistusin ise võistlusteks. Ka mu sotsiaalmeedia sisu ja vaba aeg keerlesid fitnessi ümber. Suur osa mõtetest oli seotud toidu ja treeninguga ning peaaegu iga valik pidi mu eesmärke toetama. Toit ei olnud enam lihtsalt toit ja liikumine ei olnud enam lihtsalt liikumine. Kõigel pidi olema kindel eesmärk, põhjus ja mõõdetav tulemus.
Kõrvalt vaadates võis see kõik tunduda lihtsalt väga pühendunud eluviisina. Ka mulle endale tundus pikka aega, et teen kõike õigesti. Tegelikult kogunes mu ellu järjest rohkem reegleid ja kontrolli. Treeningu peamine eesmärk oli taas keha muuta ning mul oli järjest raskem teha midagi lihtsalt sellepärast, et see oli lõbus. Kuna fitness oli korraga minu eriala, töö, hobi ja suur osa minu identiteedist, oli keeruline märgata, millal oli pühendumusest saanud kontroll. Ühel hetkel pidin endalt küsima, kas fitness veel toetab minu elu või keerleb mu elu täielikult selle ümber.
Ka tervislikud harjumused võivad muutuda kahjulikuks, kui need ei toeta enam sinu elu, vaid hakkavad seda juhtima.
05
────────────
MIDA LIIKUMINE MINU JAOKS TÄNA TÄHENDAB
Tänaseks mõtlen liikumisest ja tervisest palju laiemalt. Naudin endiselt jõutreeningut ja hindan kõike, mida fitness kui spordiala on mulle andnud, kuid pidin sellele enda elus teistsuguse koha leidma. Treening võib muuta keha, kuid keha muutmine ei peaks olema liikumise ainus eesmärk. Ma ei usu, et kõik peaksid treenima ühtemoodi, toituma kindlate reeglite järgi või jäldima pidevalt samme, kaloreid, kehakaalu ja teisi numbreid. Tervis tähendab minu jaoks seda, et treening ja toitumine toetavad meie elu ja heaolu, mitte ei juhi kõiki meie valikuid.
Seetõttu ei tähenda liikumine minu jaoks ainult jõusaali. See võib olla jõutreening, ujumine, matkamine, jooksmine, tantsimine või lihtsalt aktiivsem igapäevaelu. Ka põhjused liikumiseks võivad olla väga erinevad: saada tugevamaks, vähendada valusid ja tunda ennast oma kehas enesekindlamalt. Mõnele sobivad kindlad eesmärgid ja numbrid, teisele vabam lähenemine.
Just sellest põhimõttest lähtun ka treenerina. Ma ei taha kellelegi peale suruda kindlat lähenemist, vaid alustan õpin inimest tundma: milline on tema igapäevaelu, varasem kogemus liikumisega, eesmärgid ja vajadused. Treening peab sobima inimese ellu. Inimene ei peaks treeningu pärast kogu oma elu ümber korraldama.
Minu eesmärk ei ole täita sinu elu treeningute, numbrite ja reeglitega. Tahan, et liikumine annaks sulle midagi juurde: rohkem jõudu ja energiat, parema enesetunde, suurema enesekindluse.
Sa ei pea olema sportlane.
Sa ei pea teadma, mida jõusaalis teha.
Sa ei pea isegi jõusaali armastama.
Alustame täpselt sealt,
kus sa praegu oled.
IGAÜKS VÄÄRIB VÕIMALUST LIIKUDA
Minu enda teekond õpetas mulle, kui suur erinevus on liikumisel, mida teed kohustusest, ja liikumisel, mis sind päriselt toetab. Just sellist suhet liikumisega tahan aidata ka sul leida.
Google Sites
Report abuse